/ru/
прислушиваться; насторожиться
/en/
prick up one's ears; (begin to) listen
склонение/спряжение слова
глаголindicative. | ||||
---|---|---|---|---|
present | past | past frequentative | future | |
1p.sg. | suklūstu | suklusau | suklusdavau | suklusiu |
2p.sg. | suklūsti | suklusai | suklusdavai | suklusi |
3p.sg. | suklūsta | sukluso | suklusdavo | suklus |
1p.pl. | suklūstame, suklūstam | suklusom, suklusome | suklusdavom, suklusdavome | suklusim, suklusime |
2p.pl. | suklūstat, suklūstate | suklusot, suklusote | suklusdavote, suklusdavot | suklusit, suklusite |
3p.pl. | suklūsta | sukluso | suklusdavo | suklus |
subjunctive. | ||
---|---|---|
sg. | pl. | |
1p. | suklusčiau | suklustume, suklustumėm, suklustumėme |
2p. | suklustumei, suklustum | suklustumėte, suklustumėt |
3p. | suklustų | suklustų |
imperative. | ||
---|---|---|
sg. | pl. | |
1p. | sukluskim, sukluskime | |
2p. | sukluski, suklusk | sukluskit, sukluskite |
3p. | tesuklūstie, tesuklūsta | tesuklūstie, tesuklūsta |